Konstellatsiooni kui meetodi osas on väljendatud eelarvamusi, et see on justkui minevikus sobramine ja mida kaugemale me kaevame, seda rohkem on meil ainest midagi järjekordselt lahendada, seda kaugemate sugulastega leiame veel ja veel seoseid, põimumisi ja lõimumisi. Võime möödunud eludes, suguvõsa traumades ja minevikusündmustes lõputult sorida.
Konstellatsioonimeetodit õpitakse tänaseks päevaks 3 aastat – see on nagu ülikool, eluülikool. Selle aja jooksul jõuab enesearengus läbi teha väga mitmekesise liikumisgraafiku nii edasi kui tagasi, nii üles kui alla. Vahel tekib kõhklusi ja kahtlusi, vahel on kõik väga loogiline ja lõpuks on tõde ikkagi see, et igaühel on oma tõde ja see ongi m.o.t.t. Minu jaoks on tõde see, et eraldatus ja individuaalsus on näiline. Nii nagu meie kehasüsteemis voolab energia mööda meridiaane ja pöörleb tšakrates, nõndasamuti oleme iga viimse kui närvirakuga seotud ka kollektiivse infoväljaga ja me ei suuda kunagi 100 protsenti kontrollida, millised saadud impulsid tekitavad närvisüsteemis reaktsiooni, millised mitte. Me oleme oma süsteemi teenistuses rohkem kui me seda arvame.
Teaduslikult tunnustatakse, et inimese evolutsiooni on juhtinud kaks pärilikkuse süsteemi: üks DNA-põhine ja teine, mis põhineb käitumuslikult omandatud teabe edastamisel närvisüsteemi funktsioonide kaudu. Närvisüsteem vastutab mõttetegevuse ja teabe edastamise eest. Inimeste puhul on tuvastatud võime edastada pärilikku teavet ka oma populatsiooni teistele liikmetele, mitte ainult järglastele. Närvisüsteemis sisalduv teave on kodeeritud neuronite molekulaarsetesse ja rakulistesse omadustesse, nende närvivõrkudesse ja sünaptilistesse ühendustesse. Närvisüsteemi põhiplaani annab indiviidi genoom, kuid närvisüsteemi arengut, struktuuri ja talitlust mõjutavad tugevalt sisemised ja välised stiimulid.
Allikas: https://www.ncbi.nlm.nih.gov/pmc/articles/PMC4469835/
On miljoni dollari küsimus, kui suures osas me oma sisemisi ja välimisi stiimuleid ise transformeerida saame. Jah, aju on neuroplastiline ja teadlikult oma hoiakuid, mõtteviise, uskumussüsteeme ja väärtushinnanguid muutes saame liikuda rohkem oma elu elamise poole, ilma et peaksime minevikus sobrama. Osa neuronipõhisest teabest, mida järglastele edastame, saame me samuti ise valida. Kogu saadavat ja edastatavat osa me aga nii naljalt ei valda, õieti öeldes oleks see võimatu. Ärkvel olles juhib alateadvus meid 90-95%. Neuronil põhineva teabe edastamise mehhanism haarab nii aju, keha kui ka vaimu. See tähendab seda, et esivanemad annavad meile teadlikult edasi oma harjumused, uskumused, põhimõtted ja hoiakud, aga samal ajal annab nende närvisüsteem meie närvisüsteemile teatepulga ka selle infoga, mis on olnud emotsionaalselt tugevalt laetud. Väljajätmised suguvõsasüsteemist, üleseotused, kaotused, konfliktid, ehmatused, ootamatused, õnnetusjuhtumid, lein, suured elumuutused, eluraskused on samamoodi talletunud meie närvivõrkudesse. Nõnda ei ole me isegi teadlikud, millised stiimulid minevikust võivad meie närvirakkude retseptoritega resoneeruda ja neurokeemiat mõjutada.
Rakubioloog Bruce Lipton on avaldanud imestust, et kuigi me oleme juba väga ammu aktsepteerinud energiat kui füüsilist reaalsust, kasutades igapäevaselt internetti ja telefoni ning vaadates telekat, siis sellest hoolimata oleme oma peas ikka veel kinni „newtoni keeles“, kus nägemine, kuulmine ja puudutamine võrdub uskumine. Seda nii üksikisikuna, kogukonnana, riigina, kogu rahvastikuna. Isegi kui seda silmaga näha ei ole, siis oleme siin maailmas läbi seotuse nagu seeneriigis on kõik seened maa-aluse niidistiku kaudu omavahel ühenduses. Meie nähtamatus võrgustikus on nii, et kui süsteemi 1 osa muutub, siis ei saa teine vanal viisil jätkata. Tühjad kohad täidetakse. Vastutus ei jää kuhugi ripakile – kui üks ei võta vastutust, võtab teine.
Kas me siis kunagi vabaks ja õnnelikuks ei saagi? See on filosofeerimise koht. Päriselt õnnelikuks ja vabaks saame paljude uskumuste kohaselt nirvaanas – siis kui me ei pea enam siia kehastuma, kui ei ole enam karmat. Kui meie hing aga valib siia kehastuda, siis ilmselt on meil vaja veel areneda, midagi õppida, läbi elada, kogemusi omandada. Konstellatsioon on minu arvates meetod, mis aitab arengus edasi tiigrihüpetega. Kui selle meetodi täit potentsiaali rakendada, siis on võimalik nii mõnigi õppetund omandada 3 nädalaga (uute närviradade teke võtab aega 21 päeva), selle asemel, et sama õppetunni läbimiseks 3 korda reinkarneeruda.
Konstellatsioon on tegelikult alati isiksusekeskne ja tegeletakse ainult täpselt sellega, mille järgi inimene on tulnud, aidates liikuda probleemist lahenduseni. Me ei otsi alateadlikke seoseid ega raskeid lugusid mitte kunagi lihtsalt uudishimust. Üks minu lemmikutest konstellööridest, Mari Viik, kes oma igapäevatöös on psühhiaater, on öelnud, et paljud teraapiad on isiksusekesksed, aga me peame ka sobituma siia ühiskonda ja suhtuma austusega sellesse, mis on olnud. Areng ja tervenemine on sama, kõik käib läbi aktseptsioonide. Nii kaua kordub muster, kuni leiame, mis kivi all on vähid peidus.“ Probleemi põhjuse teadmine ei anna aga veel lahendit. Lahenduseni jõuame siis, kui üleseotused on lahti ühendatud, blokeeringud ressursiks muundatud ja eluenergia voolab tagantpoolt ettepoole.
Niisiis, kui me ütleme, et me ei taha minevikus kaevata, siis ühest küljest on see õige – me peaksime olema näoga oma elu suunas. Teisest küljest võib siin peituda protest: „Ma saan alati ise hakkama! Ma ei vaja kedagi!“ Kui me aga minevikust ressursse vastu ei võta ja elus aina jõuga kõigest läbi läheme, siis on ajaküsimus, millal tekib läbipõlemine. Minu jaoks seisneb konstellatsioonimeetodi kõige olulisem väärtus selles, et me saame lahti rullida oma alateadliku pildi ja seejärel eluvoolu takistavad tammid eest ära korjata. Me teeme seda nii kaua kuni saabub tasakaal, rahulolu ja kergus. Kõik, mis on olnud, on meie ressurss, millele saab toetuda.
Teksti koostas Reet Henn
