Meie elus esineb kahte liiki stressi, üks on hea ja teine halb. Hea on lühiajaline stress, sest see käivitab meid, paneb tegutsema, on edasiviiv. Halb on pikaajaline stress, mis ajab autonoomse närvisüsteemi tasakaalust välja, tekitades kehas pidevalt põletikulisust ja psühhosomaatilisi hädasid.
Tüüpilised pikaajalisest stressist alguse saanud sümptomid on näiteks:
- kõrge vererõhk,
- hingamisvaevused,
- soolestikuprobleemid,
- pingepeavalud või migreen,
- kilpnäärme ala- või ületalitlus,
- psoriaas,
- vaagnapiirkonna valu,
- mao- ja kaksteistsõrmiksoolehaavandid,
- dermatiit, ekseemid,
- krooniline väsimus,
- rigiidsus, impotentsus,
- liigne kehakaal,
- autoimmuunsed konditsioonid jne
Sümptomite alla kuuluvad lisaks juba välja kujunenud haigustele mistahes kroonilised seisundid, k.a stressiga kaasnevad madal enesehinnang, sõltuvuskäitumine, suhteprobleemid, pidev rahulolematus ja ebaõnnestumised elus. Sümptom võib olla ka mingi olukord, mis tundub väljapääsmatuna ja millele me oleme sunnitud oma tähelepanu fokusseerima.
Kuna meie elu kontrollib 90-95% ulatuses alateadvus, siis me ei pruugi tajuda, kus meie sümptomi juured on. Alateadvus annab kehas närviimpulsse, kui ümbritsevas keskkonnas toimuv resoneerub üha uuesti ja uuesti kehamälus talletatuga. Psühhosomaatilisi probleeme võivad käivitada meie enda suured elumuutused, traagilised juhtumid või traumaatilised peremustrid, aga ka eelkäijate kogetud emotsionaalselt tugevad laengud, samuti hoiakud, uskumused ja väärtushinnangud, mis on meisse kodeeritud. Oma kindlad hoiakud ja uskumussüsteemid kujundame välja ka siis, kui meie kasvukeskkond on liiga ülehoolitsetud, ülemuretsetud, kõik on ette-taha ära tehtud. Võimuka ja kontrolliva iseloomuga ema või isa, kelle meelest kehtivad vaid tema reeglid, võib soodustada seda, et peresiseselt tekivad lahendamata konfliktid, paika panemata on piirid. Järeltulijal on raske sotsialiseeruda ja erinevate olukordadega kohaneda. Ta on haavatav muutuste suhtes, sest see lööb kõikuma tema sisemise turvatunde. Edasises elus võivad tekkida keerulised suhtemustrid nii tööalaselt kui eraelus, kannatab enesehinnang. Empaatilised inimesed on lisaks kõigele tundlikud ka teiste inimeste infoväljas toimuvale.
Nõnda saavad kõik meie organid, koed ja rakud pidevalt signaale, mida me ei oska alati oma sümptomite kujunemisega seostada. Vundamenti laotakse kiht-kihilt ja pikka aega võivad meie probleemid olla hootised ning piisavalt tagasihoidlikud, et neist mitte suurt numbrit teha. Me ju oleme harjunud kannatama, vastu pidama, üle elama, ootama, et küll läheb üle. Ütleb ju vanasõnagi, et „aeg parandab kõik haavad“. Tihtilugu hakkame oma sümptomitega tegelema alles siis, kui need juba krooniliseks on muutunud ja hakkame taipama, et vanasõna ei pea alati paika.
Mõnevõrra ootamatuna ja paradoksaalsena võib kõige selle juures tunduda väide, et sümptom ei ole tegelikult halb! Sümptom on nagu teejuht, kellel on täita väga konkreetne ülesanne – ta kas näitab midagi, kuhu keegi ei ole veel vaadanud; asendab kedagi, kes on välja jäetud; pakub koguni tuge, sest tänu sümptomile võime vahel saada ka tähelepanu, hoolt ja armastust, mida me muidu ei saaks. Sümptom sunnib meid edasi liikuma, ennast arendama, tähelepanu mujalt iseendale tooma.
Rakubioloog dr Bruce Lipton on tõestanud, et me kõik oleme võimelised oma DNAd ümberprogrammeerima. Ta on avastanud, et rakutuum ei ole ainult „read only“. Tegelikult on see „loe ja kirjuta“. Kui me tuvastame oma uskumused, mõtted, tunded ja vibratsioonid, mida me rakutasandil vibratsioonina edastame, võime taasluua oma isikliku blueprindi ja saavutada soovitud eesmärgid. Siinkohal ongi suureks abiks sümptomikonstellatsioon. Me saame kõigepealt väljal vaadata, millega sümptom seotud on ja seejärel ennast kõigest negatiivsest lahti ühendada. Me saame ükshaaval üles otsida oma haavatud ja kaitseta jäänud kaotatud hingeosad, võtta nad endas vastu ja pakkuda neile oma täiskasvanud endana lohutust ja armastust.
Sümptomikonstellatsiooni üks olulisematest eesmärkidest on muuta negatiivset polaarsust nii, et me taipaksime, mis on positiivne ressurss selle taga. Tavaliselt peitub sümptomis tohutul hulgal kinnijäänud eluenergiat, mis lihtsalt annab endast märku füüsilisel tasandil. Just seepärast on sümptomitööd minu lemmikud. On imeilus vaatepilt ja kogu ruum täitub alati kõrge sagedusega, kui õnnestub sümptomi energia transformeerida ja ressurssne energia vallandada.
Mida tugevam on sümptom, seda rohkem kihte läbi erinevate tasandite tuleb tervendada. Tuleb arvestada, et krooniline seisund või haigus ei teki üleöö, vaid on kujunenud ajapikku. Tervenemisprotsess vajab samuti aega ja pühendumist, endaga tegelemist nii vaimselt, füüsiliselt kui emotsionaalselt. Lisaks sümptomikonstellatsioonile saan Sind toetada psühhokatalüüsi, neuroakustika, bioakustika, EFT jm võtete abil.
Autor: Reet Henn
